Igas hädas pole riik süüdi

Riik aga omakorda ei tohiks seadusemuudatustega ettevõtjate õlule laduda koormat, mis takistab põhjendamatult keskendumist põhitegevusele.

Viimasel ajal on alkoholitootjad jõulistes sõnavõttudes riiki süüdistanud: ühelt poolt kiiretes aktsiisitõusudes, mis seavad ettevõtte kasuminumbrid löögi alla, aga teiselt poolt selles, et riik ettevõtjaid rahaliselt ei toeta.

A Le Coqi juht Tarmo Noop ennustas, et kui riik tõstab edaspidigi õlleaktsiisi igal aastal seniste hüpete taktis, siis paneb õlletehas kuue aasta pärast Eestis uksed kinni ja kolib naabrite juurde, kus tulumaksumäärad märksa madalamad ja motiiv tegutseda sellevõrra suurem.

Selles kriitikas seisab Äripäev ühemõtteliselt ettevõtja poolel. Oleme alati toetanud põhimõtet, et riik ei peaks omalt poolt ettevõtlusele kaikaid kodarasse loopima. Järsud või ootamatud – samuti halvasti ajastatud – maksutõusud aga seda just teevad. Samuti mõjub ettevõtluskeskkonnale halvasti bürokraatia suurendamine (loe: 1000euroste arvete deklareerimise nõue), mis tähendab ettevõtjale rahas väljenduvate kulude kasvu. Riik ei peaks ettevõtjat vaatama nagu lüpsilehma, kellelt tuleb n-ö viimast võtta. Lubamatu on maksustamiskavasid välja töötades lähtuda mõtteviisist, et võtta tuleb sealt, kus võtta annab – ehk maksustada rohkem neid ettevõtlusvaldkondi, kus läheb paremini.

Küll aga ei nõustu me Noobi mõtteavalduste teise poolega. Noop nõuab, et riik panustaks ettevõtete konkurentsivõimesse toetuste vormis ja toob eeskujuks leedulaste EASi analoogi, mis panustab suuri summasid firmade tehnoloogia kaasajastamisse. Äripäeva hinnangul ei pea riik ettevõtjatele mitte raha ja toetusi jagama, vaid tekitama tingimised raha teenimiseks ja lisandväärtuse loomiseks. Toetused üksnes rikuvad ettevõtjat ning tulevad konkurentsi arendamisele ühemõtteliselt kahjuks.

Viinatootja Liviko juht Janek Kalvi aga püüdis riiki otseselt süüdlaseks teha selles, et pidi koondama 18 töötajat. Riiklik maksupoliitika ei lase tema sõnul ettevõttel keskenduda ekspordiprobleemidele. Kalvi teatas, et sagedane, suur ja raskesti prognoositav alkoholiaktsiisi tõstmine on saanud töötajate koondamise ja osalisele tööajale ülemineku näol esimesed tõsisemad tagajärjed, ning süüdistas riiki konkurentsivõime kahjustamises. Edasine sõnasõda läks emotsionaalseks nii rahandusministeeriumi kui ka Liviko poolelt. Selline ettevõtte ja riigi vastandumine ja vastastikune süüdistamine on kahetsusväärne.

Maksumuudatused peaksid tõesti olema pikemat aega ette teada ja nendega kohanemiseks võiks riik ettevõtetele rohkem aega anda, aga kõiki oma probleeme ei peaks ettevõtjad siiski riigi süüks ajama. Jah, alkoholiaktsiisi tõusude vajadust kommunikeerides on riik kilbile tõstnud vajaduse kaitsta inimeste tervist ja jätnud rõhutamata vajaduse lappida eelarveauke. Aga ka alkoholitootjad on end teadliku alkoholitarbimise eest seisjatena esitlenud.

Suur hulk ettevõtjaid peab endale uusi turge leidma ning eksport tervikuna on pigem nirus seisus. Sellises olukorras on maksupoliitika karmistumine arusaadavasti valus. Ometi on just kohanemisvõime ja uute kasumiteenimise võimaluste leidmise oskus see, mis ettevõtjast ettevõtja teeb.